On täiesti okei tahta rohkem. Rohkem rõõmu. Rohkem tähendust. Rohkem väljakutseid. Rohkem kogemusi. Rohkem julgust. Rohkem elu.

See ei tähenda, et sa ei oleks tänulik selle eest, mis sul juba olemas on. Vaid ristivastupidi. Võid olla siiralt tänulik oma praeguse elu eest ja samal ajal tunda, et sinus on veel palju avastamata potentsiaali.

Mina usun, et ambitsioon ei ole ahnus. See on soov kasvada, õppida, areneda ja liikuda samm-sammult oma unistustele lähemale.

Ma olen alati olnud inimene, kellel on palju ideid. Kui miski mind kõnetab, tahan seda proovida. Kui näen võimalust, tahan sellest kinni haarata. Kui miski tundub hirmutav, tekib minus hoopis uudishimu. Just nii on sündinud paljud minu elu suuremad muutused.

Aga ühel hetkel sain aru, et ambitsiooniga käib kaasas ka vastutus.

Üks mõte on minuga viimasel ajal eriti kaasa tulnud: iga "jah", mille ütled, on ühtlasi "ei" millelegi muule.

Kui ütlen "jah" uuele projektile, ütlen samal ajal "ei" mõnele vabale õhtule. Kui ütlen "jah" järjekordsele ideele, ütlen "ei" ajale, mille võiksin veeta perega. Ja kui ütlen pidevalt "jah" uutele tegemistele, võin lõpuks öelda "ei" iseenda puhkusele.

See oli minu jaoks oluline taipamine.

Ma olen alati arvanud, et julgus tähendab uute võimaluste vastu võtmist. Julgust alustada. Julgust proovida. Julgust teha midagi, mis tundub natuke hirmutav.

Täna arvan, et sama palju julgust nõuab ka oskus õigel hetkel öelda "ei".

Mitte sellepärast, et võimalused ei oleks head, vaid sellepärast, et kõiki häid võimalusi ei pea kasutama korraga.

Puhkus ei ole preemia, mille peame välja teenima. See on väga oluline osa teekonnast. Kui tahame oma unistusi ellu viia mitte ainult täna, vaid ka viie või kümne aasta pärast, peame sama teadlikult hoidma ka oma energiat. Ehk et olen avastanud, et pean õppima olema sama ambitsioonikas ka puhkamises.  See tähendab, et planeerin taastumist sama teadlikult nagu planeerin oma eesmärke. Et luban endal puhata ilma süütundeta. Ja et usaldan, et kõik head ideed ei kao kuhugi, kui ma neid täna ellu ei vii.

Seda õpin praegu ka mina.

Ma ei taha vähem unistada ega vähem ette võtta. Vastupidi. Ma tahan, et mul jätkuks energiat teha seda kõike ka viie, kümne või kahekümne aasta pärast.

Sest tõeline ambitsioon ei seisne ju ainult julguses öelda "jah". See seisneb ka tarkuses teada, millal öelda "ei". Mitte hirmust, vaid selleks, et jätkuks jõudu öelda "jah" sellele, mis päriselt kõige olulisem on.